Treenerile

Kulturism ja fitness
Kulturismi- ja fitnessitreener on treener, kes omab koolitust nii tervistava kehalise treeningu kui ka jõu- ja vastupidavuse treeningu alal ning oskab ette valmistada ja läbi viia jõusaali ning üldkehalise arendamise treeninguid.

Ka treeneritele kutsekvalifikatsioonitunnistus.

Lihtsustatud arusaam sportlikust treeningust eeldab kolme tähtsa elemendi olemasolu. Sportlane ehk harjutaja või õppija. Koht ja vahendid, kus ja millega harjutatakse või õpitakse. Treener või juhendaja ehk õpetaja, kes õpetab, aitab ja juhendab!

Treener peab olema teadja ja oskaja, positiivsete hoiakute looja ja turvalisuse tagaja. Spordi eri tasanditel on treeneri roll erinev. Laste ja noortega tegelemisel on treeneri roll ning mõju suurim. Ühiskonna seisukohalt kindlasti kõige olulisem.

Paljudele meist meeldib sport, tore on kaasa elada Eesti sportlaste ja võistkondade edule. Ei tule edu ega võidud ilma treeneri kogemuste, oskuste ega tarkuseta.

Tundub, et oleme Eestis päris heas olukorras. Meil on palju häid treenereid, nii noori kui vanemaid, nii lastetreenereid kui koondvõistkondade juhendajaid. Olemasoleva statistika põhjal saab väita, et treeneritena tegutsejaid on ligi 2500. Pooled neist saavad töö eest palka, pooled tegutsevad vabatahtlikult. Enamus treenereist töötab spordiklubides, aga ka spordikoolides, spordibaasides, õppeasutustes, spordiliitudes.

Kas on aga kõik siiski nii hästi? Tuleb tunnistada – treenerite töö väärtustamisel ja tunnustamisel pole toimivat süsteemi:
• puudub terviklik ja süsteemne ülevaade Eestis tegutsevatest treeneritest spordialade ja piirkondade kaupa
• nn. treenerina võib tegutseda igaüks, sõltumata tema teadmistest ja oskustest, ettevalmistusest ja kogemustest
• treenerite oskuste ja teadmiste hindamiseks puudub ühtlustatud kord
• treenerite enesetäiendamine ja koolitusüritused on üldreeglina kaootilised ja süsteemitud
• treenerite enesetäiendamine ja koolitamine ei ole motiveeritud ei moraalselt ega materiaalselt.

Eesti Olümpiakomitee koostöös Kutsekvalifikatsiooni Sihtasutusega on otsustanud olukorda muuta, luua toimiv raamistik treeneri kui elukutse taastunnustamiseks, treeneri kutse määratlemiseks 5 tasandil, kutseomistamise korra kinnitamiseks.

Töö algas enam kui aasta tagasi. Täna saab rääkida ka esimestest kordaminekutest. Partneritena on kaasatud juhtivad spordialaliidud, Tartu Ülikool ja Tallinna Pedagoogikaülikool, välja on töötatud treeneri kutsestandardi viis kvalifikatsiooni, kutseomistamise kord ning kutsekomisjonide näidisstatuut, kogutud andmed ligi kolmandiku treenerite kohta.

Kultuuri Kutsenõukogu andis Eesti Olümpiakomiteele kutset omistava organi staatuse ja vastava tegevusloa, kiitis heaks kutseomistamise alusdokumendid.

Võib tõdeda, et tarvilik eeltöö on tehtud, peamine töö on aga veel ees! Olümpiakomitee ei suuda ka kõige parima mobiliseerituse korral hallata erinevate spordialade oskusteavet, ei ole võimeline omistama ligi 70 spordialal kokku 2500 treenerile kutsetunnistusi. Olümpiakomitee ei peagi seda tegema. Olümpiakomitee ühendab 66 spordialaliitu, kellel omal spordialal Eestis ülim kompetents ja soov luua oma ala arenguks parimad tingimused. Teisisõnu, vehklemistreenerite kutsesobivust otsustab Vehklemisliidu ja korvpallitreenerite sobivust Korvpalliliidu poolt koostatud ja Olümpiakomitee poolt kinnitatud kutsekomisjon ühtse standardi alusel.

Ei ole Eesti esimene riik, kus tuntakse muret, et treeneritena, laste ja noorte õpetajatena, tegutseksid inimesed, kelle teadmistes ja oskustes ollakse kindlad. Samas peaksid sellest nn. tööjõuturu korrastamisest olema huvitatud ka treenerid, et õigete treenerite kõrval, või veel hullem, nende kohal ei tegutseks isehakanud. Ja kui ei ole süsteemi, kuidas sa siis tõestad, et üks on isehakanu ja teine see õige!

Toomas Tõnise,
Eesti Olümpiakomitee peasekretär,
Kultuuri kutsenõukogu esimees

Kvalifikatsioonisüsteemist ja kutsestandarditest.
Küsimus töötajate kvalifikatsioonist on päevakorral täie tõsidusega juba pikka aega. Väidetakse, et kvalifitseeritud tööjõu puudumine on peamine Eesti majanduse arengut ja konkurentsivõimet piirav tegur.

Mida teha selleks, et töötajate teadmised ja oskused ning tööturu vajadused oleksid kooskõlas? Kuidas mõõta ja hinnata töötajate kvalifikatsiooni? Nende probleemide lahendamine nõuab koostööd ja kokkulepete saavutamist sotsiaalsete partnerite vahel.

19.01.2001 jõustunud Kutseseadus loob legaalse aluse muutunud majandussituatsioonis tööjõuturu korrastamiseks. 1998. aastal alustati Eesti Kaubandus-Tööstuskojas riigi tellimusel kutsekvalifikatsioonisüsteemi väljatöötamist. Vastavalt Kutseseadusele loodi 2001.aasta augustis Kutsekvalifikatsiooni Sihtasutus (Kutsekoda), mis on Kaubanduskojas alustatud töö jätkajaks.

Kutsekvalifikatsioonisüsteemi loomine, rakendamine ja arendamine on protsess, kuhu on kaasatud tööandjad, töövõtjad ja riik.

Kutsekvalifikatsioonisüsteemi kontseptuaalseks eesmärgiks on Eestis töötajate konkurentsivõime tagamine ning suurendamine.

Kutsekvalifikatsioonisüsteemi loomise etapid:
• kutseoskusnõuete ja nende tasemete kindlaksmääramine, kutsestandardite väljatöötamine ja nende kaasajastamine
• tööalase koolituse kutseoskusnõuetega vastavusse viimine
• kutsekvalifikatsiooni omistamise kriteeriumide, korra ja tingimuste kindlaksmääramine, kutsekvalifikatsiooni omistamise süsteemi väljatöötamine, rakendamine ja arendamine.
Kokkulepete saavutamiseks tööturu erinevate osapoolte vahel on moodustatud kutsenõukogud.

Kutsenõukogu on vastava tegevusvaldkonna töötajate, tööandjate, kutse- ja erialaühenduste ning riigi esindajate koostööorgan, mille koosseisu kinnitab Vabariigi Valitsus. Kutsenõukogu tegevuse eesmärk on tööturu vajaduste rahuldamiseks vajalike kutsestandardite väljatöötamine ning kutsekvalifikatsiooni omistamise süsteemi väljatöötamine, rakendamine ja uuendamine. Kutsenõukogu nimetab eksperdid töörühmadesse.

• Tänasel päeval töötab 15 kutsenõukogu
• Kokku on kinnitatud 414 kutsekvalifikatsioonistandardit (kutsestandardit)
• Kutset omistava organi õiguse on saanud 46 organisatsiooni, sh Eesti Olümpiakomitee
• Kokku on väljastatud 3000 kutsetunnistust

Kutsestandardite koostamine on esimene samm tööjõuturu korrastatuse poole. Sellele järgneb koolituskavade vastavusse viimine kutsestandarditega ning kutseomistamine ja kutsetunnistuste väljastamine. Mitmetes valdkondades (näit. masinaehitus, optomeetria, kinnisvara) on tööandjad kutsestandardid oma ettevõtetes kasutusele võtnud tööjõu värbamisel, olemasolevate töötajate teadmiste – oskuste hindamisel, täiendkoolituse planeerimisel, palgaastmestiku kehtestamisel, ametijuhendite koostamisel.
Kuivõrd tööjõuturu kõik osapooled on huvitatud konkurentsivõimelise tööjõu olemasolust Eestis, on selle saavutamiseks vajalik tihe koostöö erinevate osapoolte vahel.

Lõpetuseks sellest, kellel ja milleks on kutsekvalifikatsioonisüsteemi vaja.

Töötaja seisukohalt annab kutsekvalifikatsiooni tõendamisel saadud kutsetunnistus võimaluse eristada ennast tööturul nn libaspetsialistidest ning loob kutseala sees võimaluse planeerida oma arengut ja karjääri ning annab aluse elukestvale õppimisele.
Tööandja jaoks annab kutsekvalifikatsioonisüsteem võimaluse kujundada ja planeerida ettevõttes sihikindlamalt personalipoliitikat, töötajate koolitust ja võimaldab organisatsioonil inimressurssi paremini juhtida. Kutsetunnistuste olemasolul ei pea tööandja tegelema töötaja tausta uurimisega, mis lihtsustab tunduvalt suures ettevõttes töötajate värbamist.
Koolitaja seisukohast on kutseomistamine abiks koolituse vajaduse ja sisu väljaselgitamisel.
Riigi jaoks on kutsekvalifikatsioonisüsteem protsesside suunajaks tööjõuturul, mis annab võimaluse inimressurssi hinnata ja planeerida riiklikul tasandil, luues eeldused majanduse konkurentsivõime kasvuks.

Lisainfo koduleheküljel www.kutsekoda.ee

EUROPASSI KUTSETUNNISTUSE LISA